Kuidas õppida väikese jutu veeretamist?

Ees on pidulik vastuvõtt ettevõtte klienditele, kuid juba enne sündmust tahaks peitu pugeda ja olla nähtamatu seni, kuni üritus läbi saab. Kui vaid õnnestuks kuidagi vältida võõraste inimestega small talk'i ajamist….Inimesi, kes umbes nii mõtlevad, on palju. Eriti eestlaste seas – oleme tuntud oma kinnise oleku poolest. Suhtlemistreener Kristel Jalaka sõnul pole asi aga sugugi nii lootusetu – väikeste nippidega on võimalik isegi täielik introvert õpetada small talk'i ehk viisakusvestlust pidama. Jalak teab, millest räägib, sest on viimase paari aasta jooksul korraldanud selleteemalisi koolitusi ja õpetanud paljudele, kuidas nn ilmajuttu veeretada.

Olukordi, kus väike viisakusvestlus paha ei teeks, on palju nii töö- kui ka igapäevaelus: vastuvõtud, banketid, messid, näitused, konverentsid, lõuna- ja õhtusöögid, aga ka pikemad bussi- ja rongisõidud. “Iga vestlus ei pea kuhugi välja viima, aga kui sa seda väldid, siis sa kindlasti kuhugi ei jõua. Sest võib-­olla istub bussis sinu kõrval inimene, kes oleks sulle väga vajalik,” ütleb Jalak. “Oskus pidada viisakusvestlust on universaalne ja kuigi small talk ei ole mingi suur asi, siis ilma selle väikese sissejuhatava vestluseta ei järgne ka midagi suuremat.”

Väike vestlus tühjast-tähjast on oluline inimeste ülessoojendamiseks. Mitte ükski tõsisem jutt, isegi kahe tuimavõitu eestlase vahel, ei alga kohe n-ö asjast, vaid me räägime sinna ette natuke kergemat juttu. Tihti peame viisakusvestlust nii, et ise seda tähelegi ei pane. Samas sundida end võõra inimese juurde astuma ja temaga juttu alustama, näib sageli ületamatult keeruline.

Suhtlemistreener Kadri Kõiv selgitas olukorda väikese lapse näitel – keegi meist ei imesta, kui väike laps võõraste inimeste seltskonnas alguses häbeneb ja ennast ema selja taha peidab. Aga kui täiskasvanu satub võõrasse seltskonda, siis üritab ta iga hinna eest häbenemist varjata. Äkki ta ei taha minuga rääkida?!

Võõrastega kardetakse kontakti astuda, sest äkki teine ei tahagi rääkida. “Seda, kuidas saada üle ebamugavustundest, kui pead võõrastega suhtlema, on võimalik õppida. See on puhtalt harjutamise küsimus,” märkis Kõiv.

Jalak rääkis, et on oma koolitustel kuulnud palju kurtmist, et ei osata võõraga millestki rääkida. “Meie hüpotees on, et asi ei jää mitte teema taha, vaid probleem on kontaktijulguses – ei juleta võõra juurde minna,” märkis ta. “Kardetakse, et äkki on teine inimene tõrjuv või jääb rumal mulje. See on eestlastele eriti omane hirm. Seega valitakse parem tee, kus üritustel suheldakse ainult tuttavate inimestega. Igaks juhuks.”

Muidugi võib juhtuda, et kontaktipüüet tõrjutakse. Jalak meenutas kogemust Saksamaalt. “Läksin ühel üritusel vestlema saksa meesterahvaga. Tema aga ei pööranud mulle mitte mingisugust tähelepanu. Hiljem sain teada, kui oluline on sakslastele hierarhia – nad vaatavad läbi inimesest, kes on neist ametialaselt mitu astet allpool,” märkis ta.

Soomlased tunduvad olevat väga meie moodi, kuid Jalaka sõnul on suhtlus meie ja soomlaste puhul tegelikult üsna erinev.  “Oluline on sõbralikkus ja kohanemine nende tempoga. Suurem osa soomlasi ei ole väga kiired, ehk et meie oleme neist palju kiiremad. Nendel ei ole tajutavat hierarhiat ja ülevalt alla vaatamist. Kui sa kellegagi jutule saad, siis on see tõenäoliselt soomlane.”